Nutitelefonide turvalisus on teinud viimastel aastatel hiiglasliku hüppe, kuid koos tehnoloogia arenguga on muutunud kavalaks ka küberpätid. Kuigi müüt tavaselfiega telefoni lahtilukustamisest kuulub pigem minevikku, on tänapäeva suurimaks ohuks geelipõhised sõrmejäljematrijad ja detailseks trükitud kolmemõõtmelised maskid. Selles juhendis vaatleme süvitsi, kuidas nüüdisaegne mobiilne biomeetria riistvaralisel tasemel töötab ning kuidas iga kasutaja saab oma seadme sätteid kohandada nii, et tõkestada ka kõige keerukamad 3D-pettused.
Varajased biomeetrilised süsteemid tuginesid pildituvastusel, mida oli tõepoolest võimalik petta kõrge resolutsiooniga pildiga. Tänapäeva nutiseadmed kasutawad aga täiesti teistsugust arhitektuuri. Näotuvastuse puhul rakendatakse infrapunaprojektoreid ja ToF (Time-of-Flight) andureid, mis projitseerivad kasutaja näole tuhandeid nähtamatuid punkte. See loob ülimalt täpse 3D-kaardi, kus mõõdetakse näojoonte sügavust, distantse ja kontuure.
Sama põhimõte kehtib ka sõrmejäljelugejate puhul. Ekraanialused ultraheliandurid ei pildista sõrmejälge optiliselt, vaid saadavad välja helilaineid, mis põrkuvad tagasi sõrmenaha kurdudelt ja pooridelt. Tulemuseks on kolmemõõtmeline reljeefipilt, mida on tavalise lamejäljendiga peaaegu võimatu simuleerida.
Riistvaralisest 3D-skaneerimisest üksnes ei piisa, kui ründaja kasutab kvaliteetsest silikoonist valmistatud 3D-maski. Siin tuleb mängu tarkvaraline biomeetriline elususe tuvastamine. See tehnoloogia jälgib dünaamilisi mikromuutusi, mida elutu objekt ei suuda järele teha.
Süsteemi turvalisuse kriitilisim lüli ongi elususe kontroll – ilma selleta on iga biomeetria vaid staatiline vormituvastus.
Et tagada nutiseadme täielik kaitse keerukate rünnakute vastu, tuleb operatsioonisüsteemi seadetes sisse lülitada lisaturvafunktsioonid, mis sageli on vaikimisi mugavuse huvides välja lülitatud.
Nii iOS kui ka Android pakuvad võimalust nõuda lahtilukustamisel otsest pilkkontakti. See välistab olukorra, kus seade avaneb näiteks kasutaja magamise ajal või kui näo ette asetatakse elutu mask.
Kui kasutasid sõrmejälje sisestamisel ekraanikaitset, mis hiljem vahetati, võib sensori täpsus väheneda. Kustuta vanad jäljendid ja salvesta sõrmejälg uuesti heas valgustuses, vajutades sõrme eri nurkade all, et sensor õpiks sügavaid reljeefe paremini eristama.
Kui soovid veenduda, kas sinu seadistatud mobiilne biomeetria töötab tõesti tõhusalt, võid teha lihtsaid kontrolle. Proovi seadet lahtilukustada suletud silmadega või vaadates ekraanist mööda. Kui telefon avaneb ilma otsese pilkkontaktita, on süsteemi turvatase liiga madal ning vajab seadete ülevaatamist.
Nutitelefonide turvalisus ei ole kunagi staatiline, vaid nõuab pidevat tähelepanu. Kui õigesti seadistatud mobiilne biomeetria on aktiivne, muutub seadme murdmine 3D-maskide või muude imitatsioonidega tavaküberpätile praktiliselt võimatuks.
Kas sinu nutitelefonis on tähelepanukontroll juba sisse lülitatud või eelistad kiirust turvalisusele? Jaga oma kogemusi ja mõtteid kommentaarides!









